Aasta tagasi, kui Kea mu küüsi tegema hakkas ei olnud mul endal vähimatki aimu, mis oleks lahe. Lihtsalt mustaks või punaseks värvitud küüned oli kõik, mille peale suutsin tulla... või noh pigem ei osanud ma sel hetkel küüsi lõuendina näha. Need hirmsalt pikad kulliküüned, mida lausa monumentaalmaaliks pidada saab aga ei köitnud kohe teps mitte. Siiski unistus sellest, et mu küüned ebasobival ajal ära ei murdu või vähemalt poolteist korda nädalas lakkimist ei vaja oli piisav tõuge...
Viimane Kea mästerpiis on aga Teie ees... Vales järjekorras CMYK + üks äraeksinud Pantone....
